Pärlikasvatus
Joonis 7. Pärlikasvanduse toodang.
Tänapäeval müüdavatest pärlitest on 99,999 % kasvatatud kunstlikult. Looduslikud pärlid moodustavad ainult 1/1000 % pärlite kogutoodangust. Pärl on molluski (karbi) pehmete kudede poolt toodetud kaltsiumkarbonaatidest kaitsekiht võõrkeha ümber, mis on karbi poolmete vahele sattunud või inimese poolt sinna kunstlikult pandud. Seda võõrkeha nimetatkse tuumaks. Kihid ladestuvad kontsentriliselt ja ideaalis moodustub kerakujuline pärl. Kuna need kihid sisaldavad pärlmutterpigmenti, siis on need pärlid ka väga kaunid.
Pärl tekib karbis, et kaitsta organismi võõrkeha kahjustava toime eest
Peaaegu iga karp on võimeline tootma mingisugust „pärli“, kui mingi võõrkeha satub tema karbipoolmete vahele. Suures enamuses on need „pärlid“ väärtusetud nii oma värvi kui ka kuju poolest. Seetõttu kasvatatakse meredes ainult teatud liike karpe päris pärlite saamise eesmärgil: Melo melo, Haliotis iris, Pleuroploca gigantea, Strombus gigas ja perekondade Pinna ja Tridacan perekonna mõningaid liike.
Ka magevees leidub karpe, mis on võimelised pärle „tootma“. Meil Eestis esineb näiteks looduskaitse all olev ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera). Looduslikud pärlid kujunevad ilma inimese vahelesegamiseta, kus juhuslikkusel on väga suur osa. Mitmeid sadu metsikuid karpe oli tarvis püüda ja avada, enne kui õnnestub leida mõni pärl. Seetõttu hakkas inimene ise pärle kasvatama.
Joonis. 8. Pärlikasvandus.
Karpide kasvatamine on põhimõtteliselt sama, mis austrikasvatuse juures vt eelnev osa. Kuid siin on üks väga tähtis etapp – pärlituuma viimine karbi kehasse. Selleks tuleb kõigepealt kasvatada noored karbid. Pärlikasvatuse alguspäevadel püüti merest looduslikult kasvanud noored karbid ja viidi siis nende karbipoolmete vahele liivatera. Seejärel kasvatati neid karpe 2-5 aastat kastides või kottides.