Kalakasvatus
Maailma üha suurenev elanikkond tarbib üha rohkem kala ning looduslikud varud on ammendunud või ammendumas mitmete kalaliikide osas, nagu tuunikala, mõõkkala, tursk. Paljude teadlaste arvates on lahendus „sinises revolutsioonis“ – massilises kalakasvatuses, mis aitab toita meie planeedi elanikonda.
Antud õpiobjekti raames käsitleme kahe enamlevinud kala kasvatamist ja sellega seoses esile kerkinud probleemidest.
Hariliku tuunikala kasvatamine
Joonis 9. Tuunikala (Thunnus thynnus).
Jaapanis on püütud tuunikala kasvatada sumpades alates 1970.a. Algus oli raske, sest puudusid kogemused. Kuid järk-järgult lahendati esilekerkinud probleemid ja nüüdseks on kaheksa firmat, kes kasvatavad 300 tonni tuunikala 18-s erinevas Jaapani kohas. Traaleritega püütakse rannikumerest 150-500 grammi kaaluvad noorkalad. Kalu kasvatatakse 3 kuni 4 aastat ujuvates sumpades, eesmärgiga kasvatata tuunikalu 30-70 kilogrammini. Tootlikkuse tase on määratud muutuva väikeste kalade hulgaga, mis on igal aastal saadaval. Tuunikalade suremus on jätkuvalt kõrge tingituna stressist ja naha kahjustustest. Samuti saavad tuunikalad haavu kiirest ujumisest vastu võrku.
Probleemiks on saanud noorte kalade väljapüük, seoses millega on drastiliselt langenud tuunikalade looduslik taastoodang. Alles 2002.a. õnnestus uurijatel sundida emane tuunikala, kes oli aretatud ja kasvatatud vangistuses, vangistuses ka kudema. Seega saadi võimalus kasvatada noorkalu sumpade tarvis ja polnud enam põhjust püüda loodusest noorkalu.
Maailma Looduse Fondi andmetel ilmus 1996.a. Vahemere vetesse Hispaanias esimene tuunikala sump. Aastaks 2001 oli neid 12 – Hispaanias, Itaalias, Maltal ja Horvaatias. Aastaks 2005 oli nende arv juba üle 40 – levides Türki, Küprosele, Tuneesiasse ja Liibüasse.
Probleemiks on saanud noorte kalade väljapüük, seoses millega on drastiliselt langenud tuunikalade looduslik taastoodang. Alles 2002.a. õnnestus uurijatel sundida emane tuunikala, kes oli aretatud ja kasvatatud vangistuses, vangistuses ka kudema. Seega saadi võimalus kasvatada noorkalu sumpade tarvis ja polnud enam põhjust püüda loodusest noorkalu.
Maailma Looduse Fondi andmetel ilmus 1996.a. Vahemere vetesse Hispaanias esimene tuunikala sump. Aastaks 2001 oli neid 12 – Hispaanias, Itaalias, Maltal ja Horvaatias. Aastaks 2005 oli nende arv juba üle 40 – levides Türki, Küprosele, Tuneesiasse ja Liibüasse.
Lõhekasvatus
Joonis 10. Lõhekasvatus sumpades.
Lõhede paljundamine kuntslikes tingimustes sai alguse juba 18.sajandi lõpus. 19.sajandil kasvatati lõhesid kultuuris Euroopas ja Põhja-Ameerikas. 20.sajandi teisest poolest kasvatatakse lõhesid massiliselt USA-s, Kanadas, Jaapanis, Norras ja Tšiilis. 2007.a. toodeti lõhet ja meriforelli 10,7 miljardi USD eest. Norra toodab 33 % maailma tehistingimustes kasvatatud lõhest ja Tšiili toodab 31 %.
Lõhede kasvatamine toimub kahes järgus. Lõhemari viljastatakse magedas vees, kus toimub ka kala noorjärkudde areng ja kasv. See protsess toimub haudejaamas. Peale 12-18 kuud on noored lõhed (smoldid) valmis laskuma merre. Meres toimub nende kasvatamine sumpades veel 12-24 kuud, mil saak koristatakse.
Vaadake lisaks
Lõhede kasvatamine
http://www.youtube.com/watch?v=K1NBcnNzAkU
Lõhede kasvatamine toimub kahes järgus. Lõhemari viljastatakse magedas vees, kus toimub ka kala noorjärkudde areng ja kasv. See protsess toimub haudejaamas. Peale 12-18 kuud on noored lõhed (smoldid) valmis laskuma merre. Meres toimub nende kasvatamine sumpades veel 12-24 kuud, mil saak koristatakse.
Vaadake lisaks
Lõhede kasvatamine
http://www.youtube.com/watch?v=K1NBcnNzAkU